«

»

aug 22

Stabiilsus versus ettearvamatus


Vikerraadio debatt andis võimaluse aru saada, milline president võiks olla Indrek Tarand või Toomas Hendrik Ilves. Kohe alguses oli selge, et Ilvesega jätkuks teatud stabiilsus ning puuduksid piinlikud episoodid. Tarand alustas saadet keskerakondliku kibestumisega, mis pani küsima – kas ta on küps kandideerima presidendiks?

Vabariigi president peab olema oma rahva eestkõneleja ja teenäitaja. Ta võiks aidata leida vastuse küsimusele, mis on Eesti tee kümne, viiekümne aasta perspektiivis?

Viis aastat tagasi oli Ilvese suhtes suur ootus. Aastaid hiljem valitseb justkui tühjus ja uue ootuse puudumine. Sisepoliitikas on Ilves olnud pigem tagasihoidlik, täites küll vajalikud rollid, kuid enamaks jääks nagu puudu tahtest ja suutlikkusest.

Välispoliitikas oli kindlasti eredaim hetk Vene-Gruusia sõda, kus Ilves näitas tugevat Eesti selgroogu. Ilvese välispoliitiline võimekus on tugevam kui see, mida ta on suutnud siiani esitada.

Saates võttis Ilves endale olulised ülesanded järgmiseks viieks aastaks: olla avatud debati ning haldusreformi eestvedaja. Mõlemad on Eesti tuleviku kujundamise seisukohalt ülivajalikud rõhuasetused.

Tarandi esitluses oli ebakindlust ja läbimõtlematust. Näiteks: õigem olnuks Savisaarel lasta sooritada kuritegu, siis oleks saanud ta võlla saata. Arusaamatuks jäi, miks peaksime tegelema tagajärgedega ja mitte ennetama ohtu riikluse põhiväärtustele?

Tarand kordas ka, et tema kaitseb nõrgemaid. Kuid kes on see nõrgim – laps, kes peab käima ebanormaalsetes tingimustes lasteaias või hoopis Keskerakond? Aktsiooni «Raha lasteaedadele» patroonina oleks olnud juba ammu aeg võidelda tegelike nõrgimate eest.

Tarand võttis presidendiks saades ülesandeks pidada rohkem debatte erakondlaste vahel ja riigikogus poliitikate kujundamisel. See oleks päevapoliitiku rolli võtmine. Pigem tuleks luua võimalusi tavakodanikul poliitikas kaasa rääkida.

HINNE DEBATILE:

TARAND 3

ILVES 4

Lugu avaldatud: 22.08.2011, Postimees