«

»

aug 11

Kontrollitud demokraatia oht


Kaks aasta tagasi jõudsin järeldusele, et Eesti liigub nelja erakonna suunas (vt. PM

21.07.2009 – http://www.postimees.ee/144025/kulliki-kubarsepp-neljaparteiline-eesti/). Pool

aastat hiljem hakati seda isegi uskuma ja märtsikuised parlamendivalimised kinnitasid oletust.

Vähem erakondi Riigikogus võimaldab enam tähele panna, mis toimub erakondade sees.

Viimastel nädalatel avanenud sissevaade IRL-i probleemidesse pole ju üllatus. Hea vähemalt,

et selles erakonnas on veel inimesi, kes püüavad poliittehnoloogilisele masinale vastu

hakata. Eesti erakonnad on aastate jooksul jõudnud ummikusse just tänu ülipüüdlikule

kontrollimehhanismile. Tulemuseks on väikesed eesmärgid, mis toovad tulu kitsale

kildkonnale, kuid mitte Eestile tervikuna. Eesti oht on sattuda kontrollitud demokraatia lõksu.

See on Eesti poliitilises kultuuris süvenev tendents. Toimuvad küll valimised, millele eelneb

näiline vaba kampaaniaperiood. Valijaid võlutakse lihtsate rahaliste lubadustega. Erakonnad

ise on järjest suletumad, nad edutavad vaikivat kuulekust, mitte iseseisvust.

Eliit väldib arvamusliidrite kaasamist igapäevapoliitikasse, nähes viimastes

konkurente. Koondatakse küll uusi lihtliikmeid, kellelt arvamusi ja iseseisvust ei oodata, vaid

nad muudetakse varakult poliitiliste tagatubade pantvangideks ehk hääletusmasinateks.

Veel enam püüab poliitiline eliit välistada uute jõudude teket. Olgu need poliitilised või

rahvaalgatuslikud, sest neis nähakse samuti sobimatut konkurentsi. Kõige valusamalt on

reeglid paika pandud erakondade rahastamise kaudu, mis ahistab selgelt võimalikke uusi

tulijaid.

Kontrollitud demokraatia toimib ka esindusorganites. Jah, poliitiliste jõudude omavahelised

lepped peavad eksisteerima ning tuleb täita ühiselt seatud eesmärke, kuid selle raames

pole arusaadav saadikute suukorvistamine. Sõltumatult mõtlevad saadikud on järjest

haruldasemad. Kunagi sai Tallinna linnavolikogus tavaks roheliste ja punaste kirjapulkade

kasutamine, et anda märku, kuidas hääletada. See haigus süveneb kõigil tasanditel.

Erakonna eliidile vajalik alluvussuhe pannakse paika ka Toompeal. Tulevased noorpoliitikud

võetakse riigi palgale, minimaliseerides teadlikult erakondade keskkontorite palgafonde.

Poolpoliitiku ehk nn broileri staatuse saanud mehitatakse komisjonidesse ja antakse

sümboolseid toole klausliga – nüüd oled meie poolel, sul on töö, vastutasuks kuuletud

vaikivalt. Sama püütakse teha ka kogenenumate poliitikutega.

Kontrollitud demokraatia süvenemine killustab ühiskonda, hävitab aadetel põhinevad

väärtused ning seab kahtluse alla rahvusriikluse olemuse, mis väikerahva jaoks on suur

risk. Kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena on neil soov ja valmidus oma

demokraatiat kaitsta. Praegu on inimesed segadusse aetud, sest väärtused enam ei toimi,

toimib kontroll, mida tihti rakendatakse hirmu- ja sõltuvusmehhanismide kaudu.

Kadunud Enn Soosaar osutas: raske on väärtuspõhiseks pidada ühiskonda, kus enamik

jagab JOKK-mentaliteeti ja nõustub väga paljudel puhkudel sohitegemisega ning vaatab

saamahimule läbi sõrmede. Arusaamale „kel jõud, sel õigus“ aitab kaasa kodanikuühiskonna

nõrkus, ehkki just kodanikujulgus peaks suutma pakkuda alternatiivi massipsühhoosile.

Mittetulundusühingud moodustavad inimesed, kes tahavad ühise eesmärgi nimel

panustada. Liikmed on eelnevalt ühiskonnale juba midagi andnud ning omandanud

väärtuslikke kogemusi. Kontrollitud demokraatias seevastu vajatakse midagi muud – klakööre ehk odavaid ja hõlpsalt manipuleeritavaid valijaid. Vaja on aktiivsemat kodanikuühiskonda, kes vigu märgates annab neist häälekalt teada ning annab oma panuse ka õiges suunas liikumiseks.

Võlusõnad on tahe ja vastutus. Poliitiline tahe vastutada nii kodaniku kui erakonna

seisukohalt. Kas tahame jätkata demokraatliku ning iseseisva riigina, mitte end ise

nõrgestada? Kui „jah“, siis peame ise eneses suureks kasvama. Peame näitama allumatust

massipsühhoosile ning otsima lahendusi, mis põhineksid aadetel ja väärtustel.

Tuleb osata julgelt öelda „ei“ ebanormaalsele ning vajadusel trotsida tagasilööke selle eest, et

oled olnud julge. See kasvatab inimest. Ajalugu on näidanud, et manipulaatorid ühel hetkel

kukuvad. Et nad kiiremini kukuksid, selleks on vaja julgetel ja tegusatel inimestel enam

kokku hoida.

Avaldatud:

Postimees, 11.08.2011

3 comments

  1. Anonymous

    Miks Herkel oma nime all ei kirjuta, vaid laseb Kübarsepal oma pamflette avaldada?

  2. Anonymous

    Jaak Vackermann:
    Igale kodanikule tuleb tagasi anda see 90-ndate alguses olnud aatelisus. See tagab ka kodanikuühiskonna, st. vastutavate sootsiumiliikmete koos tegutsemise tahte, arengu.
    Jah, tõesti, sellest on korduvalt kirjutanud ka herkel, kuid ärgem alahinnakem ka teisi isemõtlejaid :)

  3. Ülle Kübarsepp

    Kui keegi viitsib uurida, siis selgub, et Küllikil on viimastel aastatel avaldatud terve rida artikleid erinevates väljaannetes. Herkelil on endalgi piisavalt tegemist, ei tema jõua Küllikile lugusid kirjutada!

Kommentaarium on suletud