«

apr 19

Kõne külade enesemääramise eelnõule


Hea Riigikogu,

Vabaerakonna fraktsioon algatas 23.veebruaril käesoleval aastal haldusreformi seaduse muutmise seaduse, mida võib kutsuda külade enesemääramise eelnõuks.

Oleme Vabaerakonna fraktsiooniga mitmete algatustega pööranud tähelepanu haldusreformi kitsaskohtadele. Üks põletavamaid küsimusi on, et küladele kui väikseimatele haldusüksustele pole reformi käigus jäetud võimalust kaasa rääkida. Tegemist on kodanikule kõige lähemal seisva tasandiga.

Eluolu on läinud seda teed, et erinevad võimalused ning teenused on inimestest kaugenenud. Maapiirkondades pole tihtilugu poodi, tanklat, postkontorist ning pangaautomaadist rääkimata. Loomulikult on olukord piirkonniti erinev.

Haldusreformgi, täpsemini, haldusterritoriaalne reform, sest siiani oleme piirdunud piiride tõmbamisega, kutsuti ellu selle mõttega, et inimeste elukorraldus muutuks kvaliteetsemaks ja ühtlasemaks üle Eesti.

Reformi käigus on paikkonniti asjad läinud aga nihu. Omavalitsuslik juhtimine on inimestest veelgi enam kaugenemas ning territoriaalsete ümberkorralduste käigus pole endiselt arvestatud inimeste reaalsete elukorralduslike trajektooridega. Et kus on lasteaed, kool, töö ja kaubanduskeskus. Inimestel on välja kujunenud oma harjumused, mis tänapäeval enam ei ole oma omavalitsuse piires, vaid ulatub hoopis naabervalda või -linna.

Toome mõned näited. Vabaerakonna fraktsiooni liikmed kohtusid Ambla valla külade esindajatega. Nende nn tõmbekeskus on Tapa, mis kuulus omal ajal Ambla kihelkonda. Lapsed käivad Tapal koolis ning vanemad tööl.

Ambla valla kodanikud viisid aasta tagasi läbi omaalgatuse, mis esitati ka asjaomastele volikogudele. Ambla vallavolikogu venitas algatuse menetlusega. Tapa vald oli avatud ning heatahtlik naaber. Vahepeal võeti vastu ja jõustus haldusreformi seadus.

Ambla vallavolikogu sõdis raevukalt külade soovi vastu. Külaaktivistidel polnud lõpuks muud teha, kui pöörduda lisaks maavanemale ka õiguskantsleri poole. Pöörduti ka halduskohtu poole. Kuid lõpuks jäädi ikka üksi.

Oleme siin saalis käsitlenud Puka valla külade näidet, mis on ühena vähestest saanud positiivse lahenduse. Külade soov oli Puka vald nö jagada kolme keskuse vahel – Otepää, Elva ja Tõrva suunas. Nii on see omavalitsus pärast pikki võitlusi jagunemas, kui valitsus just pidurit ei tõmba. Ka selles loos aitas kaasa õiguskantsler tähelepanekutega menetluskorra kohta.

Avalikkuses on suurt tähelepanu osutatud ka Pärnu külje all olevatele Sauga valla küladele. Isegi peaminister isiklikult külastas valda. Külade rahvas võttis teda vastu vallavolikogu ukse taga, külmas õues. Neid sisse ei lastud. Kuid väga teravalt on see taas reaalne näide, kuidas eluolu on kõik Pärnus, kuid haldusterritoriaalne ümberkorraldus ei arvesta mitte kuidagi inimeste loomuliku liikuvuse ja vajadustega.

Ja neid näiteid on veel ja veel. Lõpetades kasvõi sellel esmaspäeval arupärimiste voorus käsitletud Vara valla külade algatusega. Pea igas maakonnas on üks või teine probleemkoht olemas.

Haldusreformi on intenvsiivselt läbi viidud üle 9 kuu. Selle käigus on ilmnenud vajakajäämised, mis on tekkinud läbimõtlematuse tõttu. Üheks suurima kurja juureks on 5000 elaniku nõue. Kui haldusreformist rääkima hakati, siis mitmed eksperdid rääkisid omavalitsuste ülesannete ja tulubaasi tasakaalust ning võimalustest luua süsteem, mis oleks niisama paindlik kui on ühe või teise omavalitsuse tegelikud vajadused teenuste osas. Räägiti, et omavalitsused peaksid olema OMA VALITSUSED.

Need samad eksperdid võeti riigi palgale ning nende eelnev arukas jutt võttis pöörde. 5000 elaniku nõue on tekitanud väärarusaama, et niiviisi numbrit taga ajades ravitakse Eesti riik terveks. Muudetakse regionaalsed erisused ühtseks tervikuks. Paraku see nii ju ei lähe. Läheb hoopis nii, et regionaalsed erisused võivad hoopis teravneda. Meil on tekkimas uus omavalitsus, kus reformi tulemusena koondub üle 50 000 elaniku. Meil on mitmeid omavalitsusi, kus on üle 11 000 elaniku, mis oli seaduses soovitatav piir. Kuid need käärid on endiselt suured.

Mul on kaks väidet, mida Vabaerakonna fraktsiooni algatus soovib teadvustada. Haldusreformi tulemused on seda tugevamad, mida kiiremini suudame tunnistada selle vigu ning näitame üles võimekust nendele kiiresti reageerida.

Mida tugevamad on külad, seda tugevamad on omavalitsused.

Peame tunnistama, et suuremates omavalitsustes, mis haldusreformi tulemusena tekivad, on just külaaktiivil väga oluline roll kohaidentideedi kujundamisel ja inimeste motiveerimisel, et maal on mõnus elada. Saan aru, et läbi aegade on siinse saali üks muredest olnud, et elu maalt päris ära ei kaoks. Selleks on vaja luua meetmeid ja tingimusi, et inimesed jääksid maale, oma kodukülla ning looksid seal väärtusi, mis kasvatavad meie rahvast nii vaimult kui ka arvult.

Ja alustada tuleb suhtumisest meie inimestesse, selle kaudu siis ka küladesse. Haldusrefom ei saa ega tohi olla selleks, et üle elada 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised. Kui midagi reformida, siis seda ikka pikka perspektiivi silmas pidades.

Kui haldusreformi käigus ei ole võimalik arvestada külade enesemääramise küsimusega, kus on võimalik läbi viia liikumisuuringuid, mis võiksid olla ühed alused otsuste tegemiseks, on reformi mõiste kui sellise kasutamine õigustamatu. Lausa kuritegelik.

Kuritegelik selles mõttes, et inimeste soovidele ja tahteavaldustele on teadlikult selg pööratud. Valitsejad on otsesõnu öelnud – me ei valitse rahvale mõeldes, valitseme iseendale mõeldes.

Mida enam nii koaltsiooni kui ka opositsiooni saadikud omavahel haldusreformist räägivad, seda enam tõdetakse, et tegemist on olukorraga, mis ei rahulda päriselt mitte kedagi. Seaduses on vajakajäämisi ning reaalse elu tunnetuse puudumist. Peale uue aasta algust hakkavad toimuma liikumised vigade parandamiseks või kasvõi selleks, et oma pettumust riigivalitsejate suhtes välja näidata.

Kuid kahjuks ei tunneta ma nendes aruteludes seda, et meie, Riigikogu liikmete võimuses on käised üles keerata, kiirelt tööle hakata ning võimalikult kiirelt kitsaskohtadele lahendused leida. Vastupidi – oodatakse laisalt esmalt kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi ning seejärel 1. jaanuari 2018, mil haldusreformi kehtiv seadus on oma töö teinud.

Kuulge, kas see ei ole endiselt selle kinnitus, et Riigikogu on antud seadusega lasknud valitsusel (ja veel eelmisel valitsusel) endale praakseaduse kurku toppida. See ei tohi olla aktsepteeritav! Ja siis tuleb meie ette riigihalduse minister, kes esmaspäeval arupärimistele vastates lihtsalt hädaldas, et seadusandja on ta selles, teises ja kolmandas halba olukorda pannud.

Isegi Õiguskantsler arupärimisele vastates andis väga selge hinnangu, et haldusreformi seaduse ja teemaga külgnevate seaduste rägastik ning mitmeti tõlgendatavus on nii kohutav, et ühel juristil läheb vähemalt neli päeva tervikpildi ja arusaamade kujundamiseks aega. See pole normaalne, kui tahame olla demokraatlik ja õigusselge riik! See on üle jõu käiv nii omavalitsustele kui ka tegelikult siin saalis istuvatele saadikutele endilegi.

Vabaerakonna fraktsiooni loomuses ei ole pealt passida. Nagu vanasõna ütleb: seal kus viga näed laita, seal tule ja aita. Jah, see on kahjuks uudne lähenemine, mida etableerunud parlament ei aktsepteeri. Kuid selleks me ellu tulimegi, et natukenegi murda poliitilisi dogmasid ning tuua uut hingamist julge ja sihikindla tegutsemisega.

Meie ettepanek on iseenesest väga lihtne. Teeme ettepaneku muuta haldusreformi seaduse paragrahvi 6 lõiget 3. Lähtealused on järgmised:
Vabatahtlik ühinemine on läbi ning juhtroll haldusreformi kulgemise osas on Vabariigi Valitsusel.
Eeldasime loomulikult, et eelnõu saanuks menetleda enne 15. aprilli, mil maavanematele sai esitada külade enesemääramise ettepanekuid, kuid lootus pole kadunud. 15. maini saavad volikogud valitsuse ettepanekute kohta seisukohti avaldada. 15. juulini saab valitsus otsuseid langetada.

Teine lähtealus. Vabariigi valitsus saab külade enesemääramise küsimusi menetleda kas küsitlustulemuste ja/või kodaniku algatuste alusel. Ehk kohalikud inimesed peavad ISE väga selge tahteavaldusega välja tulema.

Kodanikualgatus antud eelnõu kontekstis on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvi 32 mõistes, mille alusel saavad algatada küsimusi/ettepanekuid vähemalt 1% elanikest, kuid mitte vähem kui 5 antud territooriumi elanikku.

Miks näeme ette mõlemat võimalust – küsitlust ja algatust? Põhjus on praktiline. Osad külad on teinud algatusi juba enne haldusreformi kehtima hakkamist. 1. juulist tekkis volikogudes millegipärast suur otsustamatus. Ilmselt loodeti algatustele selg pöörata. Samas on tegemist inimeste poolt vägagi selgelt läbi mõeldud otsusega. Kui volikogud pole suutnud väärikalt algatusi menetleda, peab olema võimalik pöörduda järgmise instantsi ehk valitsuse poole sama algatusega, et anda võimalus argumenteerida ning seista oma huvide eest.

Murelikuks teeb, et haldusreform toob tugevalt sisse rahvaküsitluse mõiste, kuid mitte mingisugust juriidilist ega ka poliitilist kaalu sellele ei anna. Valitsuse poole pöördumine rahvaküsitluse kaudu on vähemalt võimalus kasvatada poliitilist kaalu. See pole enam kogukonna huvi, vaid juba riiklik küsimus. Ja teate, kui väga inimesed soovivad, et nendest hoolitakse ja mõeldakse riiklikul tasandil. Seda suhtumist vajatakse nagu õhku, sest ühe erakonna pikk valitsemisperiood on tugevalt rahva võõrandanud riigivõimust ja vastupidi ka. Keskerakond, teil on võimalus seda arusaama murda, mitte muganduda samasse vakku, mida siiani kinnitanud olete. Selle eelnõuga anname teile viimase võimaluse kinnitada, et olete tegelikult valmis valitsemiskultuuri muutma.

Kolmas eeldus on, et kui külade avaldus on valitsusele laekunud, pöördub valitsus ise asjaomaste volikogude poole vastavalt Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusele, mille alusel on valitsusel võimalus igasuguseid algatusi esile kutsuda.

Neljas eeldus on, et kuulates ära asjaomased volikogud ning külade esindajad, langetab valitsus argumenteeritult ja selgelt otsused.

Viies eeldus on, et seda kõike on võimalik teha kiirelt ja korrektselt, kui selleks on tahe ja töö tegemise julgus olemas. Kui tahet ja tööharjumust ei ole, saab igasugustele algatustele eitavalt vastata.

Kummaline oli põhiseaduskomisjonis kuulda argumente, et kuidas küll valitsus saab haldusreformi kontekstis sellise juhtrolli võtta nagu Vabaerakond ette pakub. Et valitsusliikmeid ei saa ju usaldada.

Ja seda rääkisid koalitsioonisaadikud ise! Kuulge, te ju räägite ise endale totaalselt vastu. Ühe suu poolega väidate, et valitsus on mega tubli. Juhtiverakond kohandus kiiresti Reformierakonna poolt etteantud raamidega ja teeb asja ära. Isegi pimesi, mida meist keegi ei oodanud. Ja teisalt ütlete, et valitsuse liikmeid ei saa usaldada, sest neil tekib liiga suur võimalus rahvaga suhtlemiseks. Ise te olete need inimesed erakondades ministriteks volitanud. Kas te usaldate neid või mitte!? Otsustage ära!

Hea riigikogu,

Palun, tuleme inimestele vastu ja aitame kujundada nende tulevikku koos. Sundliitmise etapis on juhtroll valitsuse käes. Peaministrilt oodatakse tegelikkuses tohutult vastutulelikkust. Riigireformi vedur ja suunanäitaja ning üleüldse kogu riigi arengumootor ning visionäär peaks just tema olema.

Palun, anname valitsusele need hoovad ja võimalused. Anname valitsusele võimaluse parandada haldusreformi kitsaskohti kiiremas korras, et ei tekiks suuremat pettumust Eesti riigi vastu, mis viib paratamatult meie enda inimesed maalt ära, tihti välismaale. Võimalused on selleks hästi avatud. Ja need on ettevõtlikud ning teovõimelised inimesed, keda vajame Eesti riigi arendamisel. Vajame neid kui kulda, mida meie muld ei kanna.

Kutsun teid kõiki toetama Vabaerakonna fraktsiooni algatust, aidata küladel leida oma loomulik ja tervemõistuslik elutee.

Aitäh!