«

»

märts 08

Kokk ja Kärberg pole IRL-s ainsad patused



Endise IRL-i liikmena ei üllata mind „Pealtnägijas“ kajastatud mahhinatsioonid. Uute liikmete massiline ja põhikirja eirav vastuvõtmine hakkas toimuma juba 2009. aastal. Seega hulk aega enne 2012. aasta Suurkogu.

2010. ja 2012. aasta Suurkogud ei olnud ainsad tasandid, kus Res Publica tiib üritas ebaausate võtetega juhtpositsioonid kätte saada. See toimus üle Eesti, nii piirkondades kui osakondades. Enne hääletusi võeti vastu uusi liikmeid, kellega laiem ring polnud kunagi kohtunud, samuti tõsteti erakonna kontoris liikmeid ühest osakonnast teise vastavalt sellele, kus oli parasjagu vaja hääletusmasinat teha.

Olin ise Põhja-Tallinna osakonna liige, kui äkki hakati liikmeid erakonda võtma põhikirja eirates. Nimelt pidid uued liikmekandidaadid põhikirja järgi kõigepealt kohtuma osakonnaga, kes pidi oma seisukoha edastama piirkonna juhatusele, kes pidi vormistama lõpliku otsuse. Enne Põhja-Tallinna osakonna koosolekut, kus toimus juhtorganite valimine, ilmus osakonna nimekirja mitu noorliiget, kellest mitmed isegi ei elanud Tallinnas. Kõik see toimus osakonna juhatust teavitamata. Üleöö tõsteti isegi Tõnis Palts Kesklinnast Põhja-Tallinna.

Pidasin siis Madis Kübaraga Rahvusraamatukogu saali ukse taga tuliseid vaidlusi, kuna keeldusin viimastel minutitel nimekirja lisatud liikmeid hääleõiguslikena registreerimast. Paraku on Kübar just sedalaadi „teenete“ eest nüüd edutatud Juhan Partsi esinõunikuks ja Tallinna volikogu revisjonikomisjoni (!) esimeheks.  
Järgmine tõsisem liikmete pimevärbamise laine algas 2011. aasta varasügisel. Tallinna juhatuse toonased liikmed Herkel, Jürgenson ja Kruusimäe küll protestisid tundmatute liikmete massilise vastuvõtmise vastu, kuid neist sõideti häälteenamusega üle. Ma küll ei tea, kas nende eriarvamust sisaldav protokolli ka tegelikult eksisteerib, sest protokolle, eriti sisukaid, kardab IRL-i võimuklann nagu tuld.

Meenutan, et peale Isamaaliidu ja Res Publica liitumist oli paar üsna toredat nö mesinädalate aastat. Kõik tundus sujuv ja liikmeskond oli justkui väikeses hämmingus, et polegi neid kardetud tonte. Aga jah, see oli suitsukate. Alates 2009. aastast hakkas tugev organisatsiooni lõhestamine.

Konkreetselt Põhja-Tallinna küsimuses pöördusime aukohtu poole, sest meie arvates oli liikmete vastuvõtmise korda rikutud. Olime häiritud, et pikaaegne Tallinna piirkonna esimees, Siim Kiisler, ei teinud sammugi läbipaistva ja usaldusel põhineva organisatsiooni ülesehitamiseks. Aukohtu esimees Avo Üprus (oli sellel ajal Kiisleri nõunik) asus mahhinatsioone õigustama.

„Pealtnägijas“ käsitletud 2012. aasta Suurkogu ajal oli juba tavaline, et liikmeid juhendati SMS-ide teel. Varasematel kordadel kasutati hääletus-šablooni, mille järgi manipuleeritavad liikmed pidid oma hääletussedeli täitma. Paraku jäid need nurkadesse vedelema, muutes ebaeetilise tegevuse piinlikult nähtavaks. Tekstisõnumitele on veidi raskem jälile saada. Libahääletajaid oli 2012. aasta Suurkogul kaugelt rohkem kui Aivar Koka bussitäied, aga juriidiliselt oli kõik korrektne – JOKK!
Pole mõtet teha nägu, et väära tegevusega jäi vahele ainult Kärberg. Kärbergi taga oli Kokk ja Koka taga Res Publica äraostmatud. Kärberg lihtsalt drastilisemal viisil tegi seda, mida oli IRL-s varem korduvalt tehtud, sest tal oli miski, millega inimesi allutada – töökohad.  
Pärast 2012. aasta Suurkogu sai paljudel Res Publica tiiva poolt juurutatud sigadustest lihtsalt villand. Lahkuma hakkasid erakonna aktiivsemad, iseseisvamad ja sõltumatumad liikmed, esimese lainega umbes 60 inimest. Ka minul saab paari nädala pärast aasta IRL-st lahkumisest. Kummaline, kuid ma ei ole selle aja jooksul kordagi tundnud kahetsust.
Hämmingut tekitavad kommentaarid, mis tulevad tänaste IRL-i juhtide suust. Et asja veel uuritakse ja püütakse välja selgitada tõde. Tõde teavad nad juba aastaid. Kuid ikka ja jälle püütakse seda kinni mätsida. Just see näitab vastutamatust kõige primaarsemal tasandil – oma liikmeskonna ees.

Pole siis imestada, et erakondade siseelu on välja surnud ja rohujuuretasandil pole poliitilist aktiivsust. Selliste meetoditega tegutsev erakond lõhub ühiskonda, mitte ei ehita.

1 comment

  1. Anonymous

    Jutt väga õige, kuid kahjuks on Killu kirjeldanud vaid ühte seltskonda ning jätnud kõrvale kogu silmakirjaliku kombinatoorika, mida kasutas tema lähim võitluskaaslane Toomas Kalmus, tema iidoli Tõnis Lukase vaikival heakskiidul :) ja mõistagi on selliseid kauneid “kampsikuid” veelgi. Poliitikas ei ole seni olnud puhtaid poisse. Kui siis ehk mõni laisk poiss, nagu Killu enda s-iidol AH vms. Palju toredaid inimesi :D

Kommentaarium on suletud