«

»

okt 04

Kilekotiraha suur roll on tagatud praeguse seadusandlusega


Tarmo Lausingu jutt rahaviimisest Keskerakonnale ei üllata. Pole vaja olla eriti läbinägelik, et mõista: erakonnad ei ole ühiskonnas nii populaarsed, et tavainimesed neile heast peast suurtes summades raha annetaksid. Need on need samad erakonnad, kes ei tule toime liikmemaksu kogumisega, kuid saavad eraisikutelt kümnetesse tuhandetesse eurodesse ehk varemalt sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid kilekotisummasid.
Minu meelest on sellised annetused seotud kahe erineva skeemiga. Esimene on see, et erakonna abiga töökoha saanud ametnikud või poliitikud pannakse tänuvõlglastena regulaarseid annetusi tegema. See skeem tuli seoses Keskerakonna linnaametnike poolt tehtud regulaarsete annetustega ilmsiks käesoleva aasta alguses.
Teise skeemi juurde juhatab meid nüüd Lausing. Ehkki ta ei pruukinud selle olemust ja päritolu täpselt teada ning tegelikult ei maini ta siiani veel selliseid seoseid, mis võiks konkreetse juhtumi jälgedele viia. Siiski jääb üles küsimus – miks tuuakse raha kilekotiga ja miks püütakse see siis teiste inimeste poolt tehtud annetusena arvele võtta? Keskerakonna puhul võib muidugi ka kohe tekkida kahtlus, et ega see raha pole toodud Venemaalt, eesmärgiga Kremli sõsarpartei Eestis võimule upitada.
Ma arvan, et erakondade suurimad tänuvõlglased võivad olla ettevõtjad. Näiteks, kui nad saavad Tallinnas soodsa planeeringu või võidavad mõne hanke. Pole enam saladus see, et üks korruptsioonitundlik valdkond on Tallinnas planeerimine. Volikogu ja halduskogude roll on minimaalne, kokkulepped püütakse saavutada ikka otse linnavalitsusega, rahvaesindus ei sekku (volikogu) või tal puudub selleks piisav pädevus (halduskogu). Kuid korruptsioonitundlikke valdkondi on palju rohkem. Sellistel puhkudel on ettevõte valmis parteikassat täitma, kuid juriidiliste isikute annetused erakondadele on Eestis keelatud.
Kui omal ajal tõsteti hüppeliselt erakondade riigieelarvelist rahastamist, siis keelati samal ajal ära juriidiliste isikute annetused. See kõlas väga uhkelt, et ettevõtted ei tohi erakondadele raha anda. Kuid tulemuseks on veel rohkem jama. Mõned ettevõtjad julgevad eraisikutena enda nimel annetada, kuid võib mürki võtta, et palju raha käib endiselt läbi kilekottide ja variisikute. Meikar on seda praktikat vahest pisut ehmatanud ja Lausing nüüd samuti, aga seadusandja pole siin ette võtnud õieti midagi.
Tuleks mõelda pikemalt ette. Olen siiani veendunud, et riigieelarvelisi vahendeid erakondadele tuleb kärpida vähemalt poole võrra. Nüüd on see küsimus, kuidas „auke” kompenseerida. Juba täna, paar nädalat enne kohalike omavalituste valimiskampaania lõppu, saame öelda, et erakondade valimiskampaaniad on ebamõistlikult kallid. Samas olgem realistid, üksnes riigieelarveliste vahenditega neid kalleid kampaaniaid ju ei kaeta.
Meil on kindlasti vaja ühiskonnas laiemat arutelu, kas taastada juriidiliste isikute annetuste võimalus erakondadele. Riigieelarvest vahendite vähendamine, kuid samas juriidiliste isikute mitte lubamine avalikult erakondi toetada, on aga ilmselt veel enam suurendamas kilekotiraha rolli.
Artikkel on ilmunud 4.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)