«

»

sept 17

Hea valimistava vajab jõulisemat lähenemist


Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuse Liit (EMSL) on ka sel korral välja tulnud „hea valimistavaga”.

Algatust tuleb kahtlemata tervitada. Kuid tuleb ka tõdeda, et antud dokument peab enam ajaga kaasas käima.

„Hea valitsemistava” ei vasta kõiges meie poliitilise kultuuri allakäigu tegelikule olukorrale. Selle taustal näib mõnigi punkt häirivalt üldsõnaline. Sellise paberi allakirjutamisega saab valimistel osaleja justkui kinnitada oma häid kavatsusi, kuid tegelikkuses ei kohusta see peaaegu millekski.Mõned näited.
Alajaotuses „Avalikku võimu ei kuritarvitata” öeldakse, et „riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustes mittepoliitilistel ametikohtadel töötavad isikud ei osale oma tööajast ühegi nimekirja või kandidaadi valimiskampaanias”. „Hea tava” läheb mööda kõigist neist juhtudest, kus ametikohad on kas jõuga politiseeritud või siis nn. mittepoliitilisel ametikohal töötav isik ise kandideerib võimuerakonna nimekirjas. Näiteks Keskerakonna ja Tallinna puhul on selline seos massiline.
Samas alajaotuses öeldakse, et „avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetust, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele”. Avalikke vahendeid on Tallinnas massiivselt kasutatud juba enne ametliku kampaaniaperioodi algust. Seda on tehtud nii kindlate kandidaatide kui praeguse keskerakondliku linnavalitsuse kasuks.
Taas kord tõuseb esile küsimus, miks jääb kriitika alt välja üldine võrdsusprintsiip. Nimelt, erakondade riigieelarveline toetus on väga suur ning seda kasutatakse elujõulise konkurentsi tasalülitamiseks. „Hea tava” võiks öelda kasvõi seda, et erakondade riigieelarvelist toetust ei tohi kasutada kohalike valimiste kampaania- ja reklaamikulude katteks, sest see seab ebavõrdsesse olukorda kodanike valimisliidud, kes sellist toetust ei saa.
Põhimõtte „Kandidaatide poliitilised vaated ja seisukohad on avalikud” lahtikirjutamisel soovitakse, et kandidaadid teavitaksid avalikult, kas nad valituks osutumisel hakkavad esinduskogus tööle või mitte. See peaks puudutama nn. peibutusparte.
Selgusetuks jääb, kuidas avalikkust teavitatakse ja kuidas see info avalikkuseni jõuab. Ausam ja selgem oleks „heas tavas” eeldada, et kandidaadid, kes esinduskogus tööle ei asu, ei sea oma kandidatuuri ka üles. Siit ootaks poliitikute suunas nõuet käituda ühemõtteliselt ja selgelt, seda enam, et neil on piisavalt aega olnud seaduste kohendamiseks nii, et praeguse olukorra skisofreenilisus (kandideeritakse, kuid volikokku ei minda) ära lõpetada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et „hea tava” eeldaks märksa tugevamaid sõnastusi ning ka kodanikuühiskonna märksa tugevamat survet, et neid põhimõtteid tõepoolest ka järgitaks.
Artikkel on ilmunud 17.09.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)