«

»

apr 08

Erakonnad kindlustavad oma positsioone meie ühise rahaga


Ootus ja lootus millegi uue ja parema järele on ühiskonnas tuntav juba poolteist aastat. Toimunud on meeleavaldusi, kirjutatud on Harta 12. Läbi on saanud Rahvakogu protsess ning viimane mõjus signaal, et midagi on pildil valesti, tuli Mari-Liis Lillelt loomeliitude pleenumil.

Oodatakse uut võimalust kodanikele, uut poliitika tegemise stiili. Mõned julgevad mõlgutada mõtet, et neli Riigikogus esindatud erakonda on oma suletud süsteemiga üle võlli läinud. Vaja oleks uut erakonda. Kodaniku erakonda. Vähemalt lööks see õhu puhtamaks ja praegused mõistaksid, et nad pole asendamatud. See omakorda õpetaks poliitikud ühiskonda paremini kuulama.

Aga tänast poliitikmaastiku on väga raske elavdada. Uutel tulijatel on pea võimatu konkurentsi lülituda ning olukorda saab muuta vaid seadusi kohendades. Nii on räägitud, et võiks alandada erakonna registreerimiseks vajalikku liikmete arvu ning vähendada kautsjoni, mis tuleb välja panna Riigikogu valimistel osalemise eest. Erakondadele antavatele riigieelarvelistele vahenditele nõutakse sihtotstarvet, et kõik ei kuluks lausreklaami peale. Räägitud on ka kampaaniakulude laest.

Üks peamine ettepanek soovitab muuta seda, kuidas suur poliitnelik saab suurema osa oma eelarvetest. Nimelt tuleks riigieelarvest tehtavate eraldiste korda muuta nii, et künnise alla jäänud erakonnad oleksid Riigikogu erakondadega võrdsemas seisus. Praegune poliitiline süsteem toimib iseenda konserveerimise nimel. Riigikogust varem välja jäänud või veel tekkimata erakonnad ei saa kuidagi võistelda nelja Riigikogu erakonnaga, kes jagasid eelmisel aastal 5,4 miljonit eurot maksumaksja raha, millest Reformierakond sai 1,8 miljonit.

Paraku on seaduste muutmised just nelja võimsa erakonna teha. Aga miks nad peaksid seda tahtma, kui konkurents pole nende huvides? Kahe aasta pärast toimuvad Riigikogu valimised. Kriitikale vaatamata püütakse riigipoolseid eraldisi tsementeerida ja tegelikult isegi suurendada.

Justiitsministeerium on värskelt välja tulnud ideega seada erakondade rahastamisele niisugune piirmäär, mis tuleval aastal tähendaks erakondadele mineva kogusumma suurenemist praeguselt 5,4 miljonilt eurolt 5,6 miljoni euroni. Liigutakse selgelt seda teed, et tänaste erakondade jaoks laekumised mingil juhul ei väheneks. Süsteem oleks selline, et iga uue riigieelarve tegemise juures kasutatakse Statistikaameti poolt avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust, mis korrutatakse koefitsiendiga 0,9.

Sama eelnõuga soovitakse säilitada rahastamislõhe künnise alla jäänud ja valimiskünnise ületanud erakondade vahel. Jälle on tehtud üks keeruline valem, mille kohta saab ühiskonnale öelda, et me ju õige pisut muutsime süsteemi. See on järjekordne demagoogia. Näiliselt küll summad joone alla jäänud erakondadele tõusevad, kuid vahed parlamendierakondadega on ikkagi uskumatult suured.

Näiteks karistaks uus süsteem 4% toetuse saavutanud, aga siiski valimiskünnise taha jäänud erakonda eriti valusalt. Siinkohal toongi markantse näite.

Oletame, et üks erakondadest saab 4% häältest ja teised väikeerakonnad jäävad alla 1% ega saa mingit toetust. Arvutus näitab, et 5% toetuse ja 5 Riigikogu kohta saanu hakkab sel juhul saama 269 562 eurot ehk kogunisti 12,6 korda enam riigieelarvelisi vahendeid kui see 4% saaja. Viimasele jääb keerulise valemi järgi vaid 21 436 eurot.

Vahe on tohutu! Sealjuures on valijate toetuse vahe vaid üks protsent, aga see võib olla ka näiteks 0,1 protsenti. Poliitilise konkurentsi elavdamiseks oluline efekt jääb saavutamata. Ja kes on künnise all, see ei jää mitte ainult Riigikogust välja, vaid ilmselt sureb ka erakonnana.

Kui Riigikogu põhiseaduskomisjon justiitsministeeriumile tellimuse esitas, siis räägiti erakondade riigieelarvelise toetuse vähendamisest ja senise rahastamislõhe vähendamisest. Nüüd kavatsetakse oma sõnu süüa.

Huvitav on siinjuures fakt, et olemasoleva süsteemi juures saavad neli parlamendierakonda maksumaksja raha ühe erakonnaliikme kohta keskmiselt 11 eurot kuus. Ise suudetakse liikmemaksudena lisaks koguda vaid 0,17 eurot kuus liikme kohta.

Uue võimaliku erakonna proovikiviks on osalemine Riigikogu valimistel. Paraku ei piisa kandidaatide reastamisest. Iga kandidaadi koha eest tuleb kautsjonina maksta kaks kuupalga alammäära. Tänavu oli alamäära suurus 390 eurot. 2015 aastaks võib see olla oma 450 eurot. Täisnimekirja väljapanemise eest tuleb maksta üle 100 000 euro.

Omal ajal on ka tänase suure neliku liikmed ise hädas olnud kautsjoni kokkuajamisega, sest kogu riigieraldis oli kas lubatud eelmiste valimiste võlgade katteks või oli planeeritud uutele kulutustele. Kuid värskele või joone all olevale liikumisele on see veel suurem koorem, sest vastupidiselt parlamenti pääsenutele nendele kautsjonit ei tagastata. Uuel hüpoteetilisel erakonnal ei puudu mitte ainult võrreldavad vahendid kampaania läbiviimiseks, vaid teda ähvardatakse veel rängalt trahvida selle eest, et ta üldse julges nendega rinda pista.

Üheks ebavõrdsuse allikaks on ka see, et riigieraldistel puudub sihtotstarve. Selle tulemusena kulub lõviosa maksumaksja rahast kampaaniatele. Ehk meie ajusid pestakse meie endi raha eest! See raha kulub olemasolevate positsioonide säilitamiseks, demagoogilisteks vahekampaaniateks a la „meie alandasime teie kodukulusid“, aga mitte oma maailmavaate tutvustamiseks, mis võiks olla arvestatav eesmärk. Kõige enam alandab ühiskonda see, et seda kõike tehes peavad poliitikud rahvast väga rumalaks.

Millised oleksid lahendused? Tuleb vähendada erakondade rahastamist riigieelarvest vähemalt poole võrra. See võiks toimuda sujuvalt, näiteks 7% aastas 7 aasta jooksul. Samas tuleb vähendada künnise alla jäänud ja Riigikogus esindatud erakondade toetuste lõhet.

Riigikogu valimistega seoses tuleks mõelda kahele lahendusele. Tuleks lubada osaleda valimisliitudel ja vähendada kautsjonit vähemalt poole võrra. Ühtlasi kaoks paaniline „surnud hingedest“ liikmete tagaajamine erakonna registreerimiseks, mis poliitilist kultuuri ei paranda.

Ühiskond peab tootma asjalikke ning konstruktiivseid liikumisi. Praegused erakonnad koosnevad kivistunud eliidist ja liikmete nimekirjast, keda ei juletagi kaasata või veel vähem neilt liikmemaksu küsida. Kardetakse ju, et äkki saavad nad aru, kui mäda on süsteem tegelikult ja siis minnakse ära.

Artikkel on ilmunud 8.04.2013 veebiväljaandes Delfi.