apr 19

Kõne külade enesemääramise eelnõule

Hea Riigikogu,

Vabaerakonna fraktsioon algatas 23.veebruaril käesoleval aastal haldusreformi seaduse muutmise seaduse, mida võib kutsuda külade enesemääramise eelnõuks.

Oleme Vabaerakonna fraktsiooniga mitmete algatustega pööranud tähelepanu haldusreformi kitsaskohtadele. Üks põletavamaid küsimusi on, et küladele kui väikseimatele haldusüksustele pole reformi käigus jäetud võimalust kaasa rääkida. Tegemist on kodanikule kõige lähemal seisva tasandiga.

Eluolu on läinud seda teed, et erinevad võimalused ning teenused on inimestest kaugenenud. Maapiirkondades pole tihtilugu poodi, tanklat, postkontorist ning pangaautomaadist rääkimata. Loomulikult on olukord piirkonniti erinev.

Haldusreformgi, täpsemini, haldusterritoriaalne reform, sest siiani oleme piirdunud piiride tõmbamisega, kutsuti ellu selle mõttega, et inimeste elukorraldus muutuks kvaliteetsemaks ja ühtlasemaks üle Eesti.

Reformi käigus on paikkonniti asjad läinud aga nihu. Omavalitsuslik juhtimine on inimestest veelgi enam kaugenemas ning territoriaalsete ümberkorralduste käigus pole endiselt arvestatud inimeste reaalsete elukorralduslike trajektooridega. Et kus on lasteaed, kool, töö ja kaubanduskeskus. Inimestel on välja kujunenud oma harjumused, mis tänapäeval enam ei ole oma omavalitsuse piires, vaid ulatub hoopis naabervalda või -linna.

Toome mõned näited. Vabaerakonna fraktsiooni liikmed kohtusid Ambla valla külade esindajatega. Nende nn tõmbekeskus on Tapa, mis kuulus omal ajal Ambla kihelkonda. Lapsed käivad Tapal koolis ning vanemad tööl.

Ambla valla kodanikud viisid aasta tagasi läbi omaalgatuse, mis esitati ka asjaomastele volikogudele. Ambla vallavolikogu venitas algatuse menetlusega. Tapa vald oli avatud ning heatahtlik naaber. Vahepeal võeti vastu ja jõustus haldusreformi seadus.

Ambla vallavolikogu sõdis raevukalt külade soovi vastu. Külaaktivistidel polnud lõpuks muud teha, kui pöörduda lisaks maavanemale ka õiguskantsleri poole. Pöörduti ka halduskohtu poole. Kuid lõpuks jäädi ikka üksi.

Oleme siin saalis käsitlenud Puka valla külade näidet, mis on ühena vähestest saanud positiivse lahenduse. Külade soov oli Puka vald nö jagada kolme keskuse vahel – Otepää, Elva ja Tõrva suunas. Nii on see omavalitsus pärast pikki võitlusi jagunemas, kui valitsus just pidurit ei tõmba. Ka selles loos aitas kaasa õiguskantsler tähelepanekutega menetluskorra kohta.

Avalikkuses on suurt tähelepanu osutatud ka Pärnu külje all olevatele Sauga valla küladele. Isegi peaminister isiklikult külastas valda. Külade rahvas võttis teda vastu vallavolikogu ukse taga, külmas õues. Neid sisse ei lastud. Kuid väga teravalt on see taas reaalne näide, kuidas eluolu on kõik Pärnus, kuid haldusterritoriaalne ümberkorraldus ei arvesta mitte kuidagi inimeste loomuliku liikuvuse ja vajadustega.

Ja neid näiteid on veel ja veel. Lõpetades kasvõi sellel esmaspäeval arupärimiste voorus käsitletud Vara valla külade algatusega. Pea igas maakonnas on üks või teine probleemkoht olemas.

Haldusreformi on intenvsiivselt läbi viidud üle 9 kuu. Selle käigus on ilmnenud vajakajäämised, mis on tekkinud läbimõtlematuse tõttu. Üheks suurima kurja juureks on 5000 elaniku nõue. Kui haldusreformist rääkima hakati, siis mitmed eksperdid rääkisid omavalitsuste ülesannete ja tulubaasi tasakaalust ning võimalustest luua süsteem, mis oleks niisama paindlik kui on ühe või teise omavalitsuse tegelikud vajadused teenuste osas. Räägiti, et omavalitsused peaksid olema OMA VALITSUSED.

Need samad eksperdid võeti riigi palgale ning nende eelnev arukas jutt võttis pöörde. 5000 elaniku nõue on tekitanud väärarusaama, et niiviisi numbrit taga ajades ravitakse Eesti riik terveks. Muudetakse regionaalsed erisused ühtseks tervikuks. Paraku see nii ju ei lähe. Läheb hoopis nii, et regionaalsed erisused võivad hoopis teravneda. Meil on tekkimas uus omavalitsus, kus reformi tulemusena koondub üle 50 000 elaniku. Meil on mitmeid omavalitsusi, kus on üle 11 000 elaniku, mis oli seaduses soovitatav piir. Kuid need käärid on endiselt suured.

Mul on kaks väidet, mida Vabaerakonna fraktsiooni algatus soovib teadvustada. Haldusreformi tulemused on seda tugevamad, mida kiiremini suudame tunnistada selle vigu ning näitame üles võimekust nendele kiiresti reageerida.

Mida tugevamad on külad, seda tugevamad on omavalitsused.

Peame tunnistama, et suuremates omavalitsustes, mis haldusreformi tulemusena tekivad, on just külaaktiivil väga oluline roll kohaidentideedi kujundamisel ja inimeste motiveerimisel, et maal on mõnus elada. Saan aru, et läbi aegade on siinse saali üks muredest olnud, et elu maalt päris ära ei kaoks. Selleks on vaja luua meetmeid ja tingimusi, et inimesed jääksid maale, oma kodukülla ning looksid seal väärtusi, mis kasvatavad meie rahvast nii vaimult kui ka arvult.

Ja alustada tuleb suhtumisest meie inimestesse, selle kaudu siis ka küladesse. Haldusrefom ei saa ega tohi olla selleks, et üle elada 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised. Kui midagi reformida, siis seda ikka pikka perspektiivi silmas pidades.

Kui haldusreformi käigus ei ole võimalik arvestada külade enesemääramise küsimusega, kus on võimalik läbi viia liikumisuuringuid, mis võiksid olla ühed alused otsuste tegemiseks, on reformi mõiste kui sellise kasutamine õigustamatu. Lausa kuritegelik.

Kuritegelik selles mõttes, et inimeste soovidele ja tahteavaldustele on teadlikult selg pööratud. Valitsejad on otsesõnu öelnud – me ei valitse rahvale mõeldes, valitseme iseendale mõeldes.

Mida enam nii koaltsiooni kui ka opositsiooni saadikud omavahel haldusreformist räägivad, seda enam tõdetakse, et tegemist on olukorraga, mis ei rahulda päriselt mitte kedagi. Seaduses on vajakajäämisi ning reaalse elu tunnetuse puudumist. Peale uue aasta algust hakkavad toimuma liikumised vigade parandamiseks või kasvõi selleks, et oma pettumust riigivalitsejate suhtes välja näidata.

Kuid kahjuks ei tunneta ma nendes aruteludes seda, et meie, Riigikogu liikmete võimuses on käised üles keerata, kiirelt tööle hakata ning võimalikult kiirelt kitsaskohtadele lahendused leida. Vastupidi – oodatakse laisalt esmalt kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi ning seejärel 1. jaanuari 2018, mil haldusreformi kehtiv seadus on oma töö teinud.

Kuulge, kas see ei ole endiselt selle kinnitus, et Riigikogu on antud seadusega lasknud valitsusel (ja veel eelmisel valitsusel) endale praakseaduse kurku toppida. See ei tohi olla aktsepteeritav! Ja siis tuleb meie ette riigihalduse minister, kes esmaspäeval arupärimistele vastates lihtsalt hädaldas, et seadusandja on ta selles, teises ja kolmandas halba olukorda pannud.

Isegi Õiguskantsler arupärimisele vastates andis väga selge hinnangu, et haldusreformi seaduse ja teemaga külgnevate seaduste rägastik ning mitmeti tõlgendatavus on nii kohutav, et ühel juristil läheb vähemalt neli päeva tervikpildi ja arusaamade kujundamiseks aega. See pole normaalne, kui tahame olla demokraatlik ja õigusselge riik! See on üle jõu käiv nii omavalitsustele kui ka tegelikult siin saalis istuvatele saadikutele endilegi.

Vabaerakonna fraktsiooni loomuses ei ole pealt passida. Nagu vanasõna ütleb: seal kus viga näed laita, seal tule ja aita. Jah, see on kahjuks uudne lähenemine, mida etableerunud parlament ei aktsepteeri. Kuid selleks me ellu tulimegi, et natukenegi murda poliitilisi dogmasid ning tuua uut hingamist julge ja sihikindla tegutsemisega.

Meie ettepanek on iseenesest väga lihtne. Teeme ettepaneku muuta haldusreformi seaduse paragrahvi 6 lõiget 3. Lähtealused on järgmised:
Vabatahtlik ühinemine on läbi ning juhtroll haldusreformi kulgemise osas on Vabariigi Valitsusel.
Eeldasime loomulikult, et eelnõu saanuks menetleda enne 15. aprilli, mil maavanematele sai esitada külade enesemääramise ettepanekuid, kuid lootus pole kadunud. 15. maini saavad volikogud valitsuse ettepanekute kohta seisukohti avaldada. 15. juulini saab valitsus otsuseid langetada.

Teine lähtealus. Vabariigi valitsus saab külade enesemääramise küsimusi menetleda kas küsitlustulemuste ja/või kodaniku algatuste alusel. Ehk kohalikud inimesed peavad ISE väga selge tahteavaldusega välja tulema.

Kodanikualgatus antud eelnõu kontekstis on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvi 32 mõistes, mille alusel saavad algatada küsimusi/ettepanekuid vähemalt 1% elanikest, kuid mitte vähem kui 5 antud territooriumi elanikku.

Miks näeme ette mõlemat võimalust – küsitlust ja algatust? Põhjus on praktiline. Osad külad on teinud algatusi juba enne haldusreformi kehtima hakkamist. 1. juulist tekkis volikogudes millegipärast suur otsustamatus. Ilmselt loodeti algatustele selg pöörata. Samas on tegemist inimeste poolt vägagi selgelt läbi mõeldud otsusega. Kui volikogud pole suutnud väärikalt algatusi menetleda, peab olema võimalik pöörduda järgmise instantsi ehk valitsuse poole sama algatusega, et anda võimalus argumenteerida ning seista oma huvide eest.

Murelikuks teeb, et haldusreform toob tugevalt sisse rahvaküsitluse mõiste, kuid mitte mingisugust juriidilist ega ka poliitilist kaalu sellele ei anna. Valitsuse poole pöördumine rahvaküsitluse kaudu on vähemalt võimalus kasvatada poliitilist kaalu. See pole enam kogukonna huvi, vaid juba riiklik küsimus. Ja teate, kui väga inimesed soovivad, et nendest hoolitakse ja mõeldakse riiklikul tasandil. Seda suhtumist vajatakse nagu õhku, sest ühe erakonna pikk valitsemisperiood on tugevalt rahva võõrandanud riigivõimust ja vastupidi ka. Keskerakond, teil on võimalus seda arusaama murda, mitte muganduda samasse vakku, mida siiani kinnitanud olete. Selle eelnõuga anname teile viimase võimaluse kinnitada, et olete tegelikult valmis valitsemiskultuuri muutma.

Kolmas eeldus on, et kui külade avaldus on valitsusele laekunud, pöördub valitsus ise asjaomaste volikogude poole vastavalt Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusele, mille alusel on valitsusel võimalus igasuguseid algatusi esile kutsuda.

Neljas eeldus on, et kuulates ära asjaomased volikogud ning külade esindajad, langetab valitsus argumenteeritult ja selgelt otsused.

Viies eeldus on, et seda kõike on võimalik teha kiirelt ja korrektselt, kui selleks on tahe ja töö tegemise julgus olemas. Kui tahet ja tööharjumust ei ole, saab igasugustele algatustele eitavalt vastata.

Kummaline oli põhiseaduskomisjonis kuulda argumente, et kuidas küll valitsus saab haldusreformi kontekstis sellise juhtrolli võtta nagu Vabaerakond ette pakub. Et valitsusliikmeid ei saa ju usaldada.

Ja seda rääkisid koalitsioonisaadikud ise! Kuulge, te ju räägite ise endale totaalselt vastu. Ühe suu poolega väidate, et valitsus on mega tubli. Juhtiverakond kohandus kiiresti Reformierakonna poolt etteantud raamidega ja teeb asja ära. Isegi pimesi, mida meist keegi ei oodanud. Ja teisalt ütlete, et valitsuse liikmeid ei saa usaldada, sest neil tekib liiga suur võimalus rahvaga suhtlemiseks. Ise te olete need inimesed erakondades ministriteks volitanud. Kas te usaldate neid või mitte!? Otsustage ära!

Hea riigikogu,

Palun, tuleme inimestele vastu ja aitame kujundada nende tulevikku koos. Sundliitmise etapis on juhtroll valitsuse käes. Peaministrilt oodatakse tegelikkuses tohutult vastutulelikkust. Riigireformi vedur ja suunanäitaja ning üleüldse kogu riigi arengumootor ning visionäär peaks just tema olema.

Palun, anname valitsusele need hoovad ja võimalused. Anname valitsusele võimaluse parandada haldusreformi kitsaskohti kiiremas korras, et ei tekiks suuremat pettumust Eesti riigi vastu, mis viib paratamatult meie enda inimesed maalt ära, tihti välismaale. Võimalused on selleks hästi avatud. Ja need on ettevõtlikud ning teovõimelised inimesed, keda vajame Eesti riigi arendamisel. Vajame neid kui kulda, mida meie muld ei kanna.

Kutsun teid kõiki toetama Vabaerakonna fraktsiooni algatust, aidata küladel leida oma loomulik ja tervemõistuslik elutee.

Aitäh!

nov 20

60 000 ninapidi veetud tallinlast

Kas mäletate, kuu aega tagasi olid kohalikud valimised? Varsti on seda vist raske mäletada, sest Tallinna linnavolikogus algab taas traditsiooniline vaikelu. Veel ei moodusta asendusliikmed volikogu koosseisu enamust, nagu eelmise koosseisu lõpus, aga liikumine on selles suunas.

Ka volikogu esimest istungit pandi Riigikogu ööistungite ja Sirbi skandaali varjus vähe tähele. Siiski on aeg kokkuvõtteid teha. Nüüd on teada nii lahkunud pardid kui ka nende poolt petetud ja lollitatud valijate arv.

Möödunud Tallinna linnavolikogu valimistel korjasid peibutuspardid (ministrid, riigikogu liikmed ja maavanem) ligi 60 000 (täpsemalt, 59 172) häält. Need olid saadikud, eks loobusid ametite sobimatuse tõttu linnavolikogu tööst esimeses ja teises ringis.

Kõige tõsisemat petukaupa pakkus Reformierakond. Pardid kogusid 67% erakonna tulemusest. Kõik valituks osutunud loobusid koheselt saadud mandaatidest. Järgnesid Isamaa ja Res Publica Liit (35% tulemusest partidelt), Sotsiaaldemokraadid (33% partidelt) ja Keskerakond (19% partidelt). IRL-l loobus mandaadist 10 saadikut 16-st, sotsidel 3 saadikut 8-st ning Keskerakonnal 16 saadikut 46-st. Loobujaid võib lisanduda veelgi, eriti Keskerakonnal.

Eelmisel nädalal toimus Tallinna linnavolikogu istung. Tähelepanuväärne ja oodatud sündmus. Kuid midagi põnevat võrreldes valimiskampaanias toimunuga ei olnud.

Volikogu esimees ja linnapea valiti tuimalt. Opositsioon end ei mobiliseerinud. Oleks vähemalt oodanud opositsiooniliidri Eerik-Niiles Krossi ülesseadmist kandidaadina linnapea ametikohale.

Kopterite akud said selleks korraks tühjaks. Kõlas vaid hädine nurin: isegi demokraatiat ei viitsitud meiega mängida. Aga kas seda ka nõuti?

Kahjuks praegune olukord ei üllata. Sellist vaikivat elu on opositsioon Tallinna volikogus elanud pikka aega. Kas ei oleks aga aeg valijatel ja ajakirjandusel valituks osutunud ning siis ära kadunud volikogu pärisliikmetele Toompeal ja Stenbocki majas meelde tuletada, et nad petsid otseselt     60 000 tallinlast ja kaudselt veel suuremat hulka. Peibutuspardid on maad võtva vaikelu pärast vastutavad.

okt 29

Erakonnad ei otsinudki Tallinnas võimalusi võimuvahetuseks

Tallinna võim jäi kukutamata mitmel põhjusel. IRL, Reform ja sotsid polnud linna tasandil nelja aasta jooksul eriti millegagi silma paistnud. Tegemist oli üsna nõrga opositsiooniga ja ühe linnapeakandidaadi agressiivne kampaania ei saanud mitme aasta tegematajätmisi korvata. Sotsidele maksis ka see kätte, et nad istusid päris lõpuni kahel toolil korraga.

www.vvk.ee



Veel suurem põhjus on see, et Tallinna opositsiooni esindavad erakonnad ei tee enam ammugi koostööd. Neil puudub tõsisem infovahetus, mille kaudu luua ühiseid aktsioone ja sõlmida vajalikke kokkuleppeid.
Vaba Isamaaline Kodanik tegi juba 2012. aasta kevadel ettepaneku moodustada suur valimisliit Keskerakonna vastu. Eitav vastus tuli tol korral sotsidelt, aga teised isegi ei reageerinud.

Kõik erakonnad püüavad säilitada oma värve, logo ning hoida kõrgel statistilisi näitajaid. Rohkem kui sisuline pööre Tallinnas huvitas neid oma tulemus. Väljaspool Tallinna on aga tavapäraseks kujunenud see, kui kohalikud liidrid (sh isegi erakondade liikmed) panevad kokku oma valimisliite, kuid erakondade keskkontorid putitavad lausa vägisi paariliikmelisi parteinimekirju sinna kõrvale. See ei ole sisuline tegevus.

Tulles tagasi Tallinna juurde, on selge, et nelja aasta tegemata töö ei korva helikopterite ja välkumata jäänud tissidega. Selleks oleks olnud vaja resoluutsemaid samme korruptsiooni vastu võitlemisel, kummaliste lisaeelarvete menetlemisel ning linnaaktivistide kaasamist. Erakonnad peaksid küsima, miks nad pole olnud alt tulevale kodanikuinitsiatiivile avatud ja miks vabad kodanikud ise ei taha osaleda erakondade nimekirjades.

Opositsioonierakonnad suunasid paljus oma teraviku pigem valimisliitude vastu, mitte ei otsinud parimat võimalust, kuidas koos Keskerakonda võita. See näitab selgelt, et tegelikult ei otsitudki võimalusi võimupöördeks.

Valimistulemuste puhul võib nentida, et eeskätt kindlustati oma võimu Toompeal. Tallinn on sisuliselt ainuke linn, kus tekkivad võimukoalitsioonide vahekorrad võivad mõjutada Toompea koalitsiooni. Ma ei usu, et Tartus toimuv sellele olulist mõju avaldab.

Kui valimiskampaania sõnumid oleksid olnud jõuliselt suunatud valijate motiveerimisele tulla valima, oleks olukord võinud muutuda. Ja seda üheskoos Vaba Tallinna Kodanikuga, kelle tulemus, uskuge või mitte, oli diskrimineerivate konkurentsitingimuste juures väga tugev.

Artikkel on ilmunud 29.10.2013 veebiväljaandes Delfi.

okt 21

Aitäh kõigile!

Olen oma tulemusega rahul. 470 häält oli ligilähedane seatud eesmärgile. Valimiliidus sain neljanda tulemuse.

Valimisliidul polnud midagi kaotada. Pigem ikkagi võitsime. Minu unistus on, et liigume tõstatatud küsimustega edasi. Põhja-Tallinnas suutsin koondada meeskonna, kellega on võimalik algatusi läbi viia ning kokku kutsuda veel teisigi poolehoidjaid.

Suured-suured tänud kõigile!




okt 19

Rahvas valib volikogu, mitte linnapead!

Soo tänava Rimi ees tulid minu juurde kaks noort inimest, Tartu linna valijad. Nad küsisid, kas me valime praegu linnapead? Nende üllatus oli suur, kui vastasin, et ei, me valime linnavolikogu, kes esmalt valib endale volikogu esimehe ja siis volikogu valib linnapea.

Praegune trall linnapeakandidaatide üle on alavääristanud kohalike omavalituste volikogude valimiste tähtsust. See kõik toetab kahetsusväärset praktikat, et volikogu ei määra midagi. Volikogule ei kuulu seadusejärgne poliitiline võim, vaid selle on võtnud administratsiooni juht – linnapea.
Praegu Tallinnas toimuv soodustab mitut väärarusaama valimiste kohta. Üks neist on see, kuidas erakonnad müüvad oma nimede eesotsas peibutusparte, kes volikokku ei lähe. Linnapeatrall on teine. Mõneti jääb mulje, nagu oleks tegemist presidendi otsevalimisega. Unustatakse, et on kaheksa linnaosa ja igas oma kandidaadid. Lisaks on loodud ebavõrdne osalemise tingimus – kui linnapeakandidaati pole, pole te ka nimekiri, mida üldse debattidele kaasata.
Kui järgmine kord midagi muuta, siis ootaks meedialt eraldi debatte Tallinna linnaosade esinumbritele. Ja kindlasti ka volikogu esimehe kandidaatide vahel. Sotsioloogidelt ootaks küsitlusi, mis ei jäta ruumi demagoogiaks.

Sotsioloogide küsitlused kannaksid justkui kartellierakondade huve. Kuude kaupa ei suudeta küsitlusi läbi viia reaalsete valimistel osalejate kohta. Peidetakse erakondadele konkurentsi pakkuvad nimekirjad. Sellega minnakse selgelt vastuollu kodanikuühiskonna tugevdamise põhimõttega, millest sotsioloogid ise tihtipeale räägivad.

Erakonnad jagavad laskmata karu nahka, aga ei oska saja piires arvutada. IRL ütleb, et 1 protsent on võidust puudu, sest Keskerakonnale mõõdeti toetuseks 44%, aga IRL-le koos Reformierakonna ja sotsidega 43%. Kuna 44+43=87, siis tekib õigustatud küsimus, kuhu kaovad ülejäänud 13%? Kuna EKRE toetus on vaid 1%, siis 12% jaguneb ülejäänud valimisliitude vahel, kelle hulgas kõige tugevam on Vaba Tallinna Kodanik (VTK).

Ma ei ütle, et kõik need 12% kuuluvad VTK-le. Aga kindlasti on VTK osa sellest kordades suurem kui 2,5%, millest räägivad kartellierakondlased. Üldse on küsitluse valim, mille järgi IRL ehitas oma reklaamitulbad, liiga väike, et üldse mingeid olulisi järeldusi teha.

Pole mõtet viimasel päeval täita sotsiaalmeediat erinevate kallutatud sõnavõttudega, kui palju keegi hääli saab. Ootame rahulikult. Küll tahaks sotsioloogidelt enam täpsust, et ära hoida nii pahatahtlikke kui ka ülioptimistlikke tõlgendusi.

Ja lõpetagem linnapeakandidaatidele keskendumine. Tallinnas on väljas üle 1500 kandidaadi. „Eesti Ekspress“ tõi tänuväärselt välja selle, kuidas mammutpikku nimekirju välja pannud erakonnad endale näppu lõikasid ja panid kandidaatideks kriminaalkorras karistatud isikud. Kui kampaania on tsirkus, siis seda sellepärast, et meediale see tsirkus sobib.

Kahjuks kannatab kõige rohkem valimiskampaania sisu, sest reaalselt volikokku pääseda võivad kandidaadid on fookusest väljas. Siis ei maksa pärast imestada, et pardid lendasid ära ja jälle valiti täiesti tundmatu koosseisuga volikogu.
Aga tegutsedes oma tänaval ja oma linnaosas, kasvõi sealsamas Soo tänava Rimi ees, saame teada, et inimesed ongi segaduses. Nad ei saa aru, kuidas valitakse volikogu, mõned isegi ei tea, et samaaegselt valitakse halduskogu ja mõni arvab siiralt, et valitakse linnapead.

Peame kõik tööd tegema segaduste lõpetamiseks. Ja seda saame teha kõik koos – kandidaadid, meedia, kaaskodanikud.

okt 17

Analüüs: naiste osakaal Tallinna valimisnimekirjades

Paar nädalat tagasi toksisin Tallinna valimisnimekirju selle pilguga, et milline on neis naiskandidaatide osakaal. Vaatluse all oli üheksa nimekirja.

Tulemused olid mõneti üllatavad. Jägides tabelit, siis ootamatult on kõige enam naisi Reformierakonna nimekirjas (49%). Tavaliselt parempoolse maailmavaatega erakondadel on naiskandidaatide leidmine raskem. Mis on Reformi suur miinus, et esimese kahekümne seas on seitse naist, kellest viis on peibutuspardid: Keit Pentus-Rosimannus, Vilja Savisaar-Toomast, Laine Randjärv, Maret Maripuu, Ülle Rajasalu. Need, kes täna saaksid koheselt tööd alustada linnavolikogus on Õnne Pillak ja Kairi Uustulnd.

Keskerakonnalt oli õige suurem tõenäosus leida triibulist nimekirja (mees-naine-mees-naine jne). Kuid sellist põhimõtet järgitakse numbrini 45 (Helle Kalda).  Siis saavad naiskandidaadid justkui otsa. Esimese kahekümne seas on nii peibutusparte, linnaametnikke kui muidu staare: Yana Toom, Merike Martinson, Marika Tuus-Laul, Mailis Reps, Kaja Laanmäe, Jelena Glebova, Daisy Järva, Natalia Malleus, Olga Ivanova ja Kaie Kõrb.

Tubli tulemuse on saanud valimisliit Vaba Tallinna Kodanik (naisi 42%), kes on naisi tippu jaotanud üsna ühtlaselt: Brit Kerbo, Külliki Kübarsepp, Ülle Mitt, Kadri Jäätma, Anne Hansberg, Helena Kukk ja Ilona Toots. Tegemist on kandidaatidega, kes esindavad selgelt enda linnaosasid.

Üle-eestline valimisliit erineb sellega, et ta ei esitanud ühtegi naiskandidaati esimese viie hulka. Kahekümne hulgast leiab Ege Hirve, Airi Vipulkumar Kansari, Crystal Ra Laksimi ja Tatjana Bassova.

Eriti tagasihoidlik on IRL tunnustamast naiskandidaate. Esimese kahekümne naise hulgas on kõigest KOLM naist ning neist kaks on riigikogu liikmed: Liisa-Ly Pakosta ja Reet Roos. Anneli Entson on praeguse volikogu liige.

Üheks üllatuseks oli SDE madal naiskandidaatide osakaal nimekirjas. Kõigest 35 protsenti. Mis nende puhul on eristatav teistest erakondadest, et peibutuspardid on lükatud nimekirja päris lõppu. Tuumikust leiame järgmised nimed: Barbi-Jenny Pilver-Storgard, Maris Sild, Maimu Berg, Reet Laja, Kadi Pärnits, Katrin Saks, Katrin Lugina.

Alla 35 protsendi naisi on Tallinna Roheliste ja EKRE nimekirjades. Valimisliit Rodina ei leidnud ühtegi naiskandidaati.

Põhja-Tallinn on üks tähelepaneväärsemaid ringkondi, kus kuuest tuntumast nimekirjast neljal on esinumbriteks naised. IRL Pakosta, Reform Savisaar-Toomast, Vaba Tallinna Kodanik Kübarsepp ja KE Yana Toom. SDE ja EKRE jäid turvalise meeskandidaadi juurde.

Kõige julgem ringkonna naisesinumbrite väljapanemisel on olnud Vaba Tallinna Kodanik. Tal on naised nimekirja vedamas Mustamäel (Kadri Jäätma), Nõmmel (Ülle Mitt) ja Põhja-Tallinnas (Külliki Kübarsepp). Ühelgi teisel nimekirjal midagi sellist ette näidata ei ole. Lasnamäel pole ühtegi naisesinumbrit.

Reformierakond on naisesinumbriks üles seadnud minister Keit Pentus-Rosimannuse (Kesklinn) ja eurosaadiku Vilja Savisaar-Toomasti (Põhja-Tallinn). Keskerakonnal on linnaosade vedajad riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul (Kristiine) ja Yana Toom (Põhja-Tallinn). Tallinna Rohelised on naised esinumbritena välja pannud Mustamäel (Küllike Reimaa) ja Nõmmel (Kui Künnis-Beres).

Ühe naisesinumbri on välja pannud Üle-eestiline valimisliit (Pirital Heilis Laan), IRL (Põhja-Tallinnas Liisa-Ly Pakosta) ning SDE (Haaberstis Marianne Mikko).

Kellel on soov valida just naiskandidaate, siis loodan, et vastav andmestik aitab teil valikuid lihtsamini teha. Kuid ka mehed on toredad.

okt 16

Halloo, need on kohalikud valimised!

Halloo, kes ikka veel ei ole aru saanud, need on kohalikud valimised! KOHALIKUD – ka Tallinnas ja selle linnaosades, Põhja-Tallinnas, Nõmmel ja mujal. Iga Tallinna linnaosa on Eesti mõistes väga suur koht. Põhja-Tallinnas on üle 58 000 elaniku ehk palju rohkem kui näiteks Pärnus. Iga linnaosa on väärt, et tema

probleemid ja neile lahendusi pakkuvad kandidaadid saaksid sõna meedias.

Mina tahan rääkida Stroomi metsa kaitsmisest; elanikusõbralikust parkimiskorraldusest Kalamaja ja Pelgulinna väikestel tänavatel; Kopli muutmisest puhtaks ja sõbralikuks linnajaoks; Kopli-Ristiku-Eerika ristmiku reguleerimisest; suusaradadest Stroomi metsas ja rannaalal talvisel ajal; linnaosa heakorrast ja haljastusest; ohtlikest veostest ja Kopli kaubajaamast; halduskogu rollist; linnaosavalitsuse ja asumiseltside koostöö parandamisest.
Linnaosade probleeme varjutavad kõigis suurtes meediakanalites Savisaar ja Kross, Savisaar ja Ilves, Savisaar ja Ülemiste vanake. Ükski neist ei kandideeri Põhja-Tallinnas, isegi mitte Ülemiste vanake. Siin ei kandideeri ka Aasmäe, Anvelt ja teised linnapeakandidaadid.
Ma pole meedias kohanud debatti, kus oleks ette võetud mõne Tallinna linnaosa probleemid ja kutsutud kõnelema just selle linnaosa tippkandidaadid. Selle asemel tehakse erinevate väljaannete poolt ridamisi ühesuguseid debatte ühtede ja samade linnapeakandidaatidega, kes kasutavad kogu aeg samu demagoogiavõtteid ega räägi eriti palju asjast.
See aga kujundab valimistest eksliku mulje. Näiteks Vaba Tallinna Kodanik on algusest peale seisukohal, et linnapeakandidaat tuleb leida avaliku konkursiga ja vabastada linna administratiivne juhtimine parteistatud ametikohtadest. Poliitika tegemise koht on volikogu ja halduskogud, selleks on vaja tegusaid linnavolinikke, mitte ametikohtade jagamist broileritele.
Aga meile surus „kohustusliku“ linnapeakandidaadi peale meedia oma loogikaga, mis pahatihti vaatab mööda tegelikest probleemidest. See mäng tuleb kaasa mängida, muidu kannab meedia su maha. Eilses Postimehes arvab Argo Ideon, et Reformierakonna linnapeakandidaat oleks pidanud olema Ansip. Kas tõesti on vaja veel enam tsirkust ja peibutusparte? See on vesi Savisaare veskile.
Muidugi peaks kogukond ise nii tõhus olema, et tekitada valimiseelsed arutelud. Neid on natuke ka olnud. Kalamaja hoovikohvikutes on erinevate nimekirjade kandidaadid koos probleeme arutanud. Linnalabor korraldas ürituse Kultuurikatla aias, kuhu asumiseltside kõrval olid kutsutud valimisnimekirjade esindajad. Keskerakond ja Reformierakond sinna ei tulnud, sest nende esinumbrid on saadikud riigikogus ning Euroopas. Linnaosamured jäävad neile tiba kaugeks.
Eks järgmine kord tulebki see debatt ise korraldada. Eile korraldati Koplis kandidaatidele võrdõiguslikkust puudutav väitlus. Üsna selgusetuks jäid Riigikogu liikmete vastused küsimustele, miks nad kandideerivad, kui kavatsust volikokku minna tegelikult ei ole.

Võrdõiguslikkus on rikutud ka sellega, et valimisliidu võimalused oma sõnumit kuuldavaks teha on palju piiratumad kui suurtel erakondadel. Erakonnad saavad suure raha riigieelarvest ja sellega tehakse ka kampaaniat. Keskerakond on nii nahaalne, et kasutab oma liikmete promoks veel Tallinna raha, mis tuleb kõigi meie taskust.


Artikkel on ilmunud 16.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi) 

okt 11

Räägime poliitilisest korruptsioonist

Kohalike valimiste keskne teema on korruptsioon. See väljendub linnaametnike julmas avaliku raha kulutamises kampaaniaks – plakatitega, pompöössete üritustega, linnaosalehtedega ja Tallinna Televisiooniga. Lisaks räägitakse uutest ja uutest mahhinatsioonid parteikassades.

Paraku hakkab kala mädanema peast. Ehk kui poliitikud näitavad eeskuju JOKK-skeemidega, siis teeb seda ka tavaline linnaametnik ja sealt edasi muutub ükskõikseks ka linnakodanik. Lõpuks polegi sellist kultuuri, mis ütleks, kuidas võib ja kuidas on väärikas.

Tallinna volikogu ei kontrolli linnavalitsust, sest ta on selleks liiga nõrk. Linnavalitsus ei vii ellu mitte volikogu tahet, nagu see on kombeks demokraatlikus ühiskonnas, vaid linnaametnike üha kasvavat sundpolitiseerimist. Poliitiline juhtimine on tunginud sügavale administratiivtasandile. Selline olukord on väga korruptsiooniohtlik. Sest see, mida me korruptsioonijuhtudest (Parbus, Sepp jt.) teame, on ju vaid jäämäe pealmine osa.
Volikogu koosneb statistidest. Nad on saanud sinna peibutuspartide järel. Kuulekuse eest premeeritakse neid lisaks ka kohaga mõnes linnaettevõtte nõukogus või kindlas munitsipaalametis. Kaalukamad ametikohad nagu mitmesugused nõunikud, linnaosavanemad ja nende asetäitjad antakse samuti ustavatele parteilastele. Poliitilise ja administratiivse juhtimise tasandid on lootusetult sassis.
Halduskogudes toimub samasugune tsirkus. Keskerakond paneb julmalt tuima. Üks pool halduskogust esitab küsimusi, arutleb ja pakub lahendusi, aga teine pool hääletab nii, nagu linnaosavanem märku annab. Kui mõni hääletus ikkagi ei lähe nii, nagu linnaosavanem tahab, siis lihtsalt tõdetakse, et halduskogu seisukoht on soovituslik ja seda ei kavatsetagi arvestada.
Transparency International‘i järgi on poliitiline korruptsioon poliitikutele usaldatud võimu kuritarvitamine avalike huvide arvel. Professor Jüri Saar täpsustab: „Kindlasti ei saa poliitilist korruptsiooni käsitleda üksnes kui mõne erakonda (parteisse) kuuluva inimese majanduslikult omakasulist käitumist. Poliitiline korruptsioon on seotud poliitilise kultuuriga, mis aktsepteerib ametist tulenevate õiguste kasutamist erahuvides (nt hüvede saamisel, võimupositsiooni kindlustamisel) ning ei pea seda teatavates piirides keelatuks ega ka ebaeetiliseks. Kultuuri tüüpi, mis soodustab endeemilist korruptiivsust, kus kogu süsteem keskendub patrooni-alluva suhte ümber, võib nimetada klientelistlikuks.”
Siit võib välja lugeda, et meid ümbritseb valitsemissüsteem, mis on poliitilisest korruptsioonist läbi imbunud. Mida tuleks selle vastu teha? Olen kindel, et võtmeküsimus on poliitilise ja administratiivse juhtimistasandi lahutamine. Ehk volikogu ja halduskogud tegelegu poliitiliste visioonide loomisega ning linna- ja linnaosavalitsused tegelegu rahvaesinduse soovide elluviimisega. Ametkondades töötagu pädevad isikud, kes on sinna võetud avaliku konkursi tulemusena.
Otsustusprotsessid peavad olema võimalikult lähedal rohujuuretasandile. Näiteks tuleb planeeringute otsustuspädevus tuua volikogust halduskogudesse. See loob eelduse, et saadikud tegelevad teemaga tõsiselt ja ka kogukonna häälega arvestatakse.
Kindlasti tuleb tõsta volikogu revisjonikomisjoni võimekust ja pädevust. Eriti skandaalne on see, et mõned aastad tagasi nulliti täielikult ära halduskogude revisjonikomisjonid. Kuni selleni oli neil pädevus kontrollida linnaosavalitsust ja vastavas linnaosas tegutsevaid allasutusi. Siis aga öeldi, et te võite kontrollida ainult halduskogude endi rahakasutust. Seal aga pole midagi sisuliselt kontrollida.
Toompea saadikud on pidevalt piiranud Tallinna ja selle kaudu kõigi teiste omavalitsuste otsustusõigust maksuküsimustes. Küll aga ei ole mitte kunagi soovitud tõhusalt vastu astuda nendele skeemidele, kui linna administratiivne ressurss ühe erakonna valimisvankri ette rakendatakse? Vastus võib peituda selles, et kõik erakonnad on mingil määral patused ja kõik soovivad karistamatuse olukorda säilitada.
Lahenduseks pole kaebajate premeerimine, mida pakub IRL. Küsida tuleb, miks preemiaraha pakkujate oma erakonna ministrid ja riigikogu liikmed ei ole astunud samme seaduste täpsustamiseks. Selle hulka kuulub ka erakondadele riigieelarvest eraldatavate summade märkimisväärne vähendamine. Lisaks valimisolek administratiivse ressursi reklaamiks kasutamisele piir panna. Siin tuleb täpsustada korruptsioonivastast seadust ja defineerida poliitilise reklaami mõiste.
Kas tegelikult ollakse poliitilise korruptsiooni väljajuurimiseks valmis? See eeldaks lubadust, et Keskerakonna broilereid ei asendata Tallinnas mitte teiste erakondade broileritega, vaid ausa konkursi läbi teinud inimestega. Ka abilinnapea ei pea olema partei liige. Linnaosavanema asetäitjaid ja neid saatvaid poliitnõunikke pole minu meelest üldse vaja. Seega tuleb MUUTA SÜSTEEMI, mitte niisama lärmi lüüa.
Artikkel on ilmunud 11.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

okt 10

Mu hing kuulub Põhja-Tallinnale

Soovin muuta Kalamaja ja Pelgulinna turvaliseks õuealaks!
Stroomi metsast peab saama kaitstud ja hooldatud vabaaja park!

Põhja-Tallinn on minu kodu 2008. aasta algusest. Linnaosa meelitas mind oma eripalgeliste asumite, looduse ja kogukonnavaimuga. Võrreldes toonasega on palju muutunud. Miljööteadlikkust on juurde tulnud, samuti hubaseid kohvikuid ja butiike.

Kurb on vaadata, kuidas sunnitakse asumite hoove autostama ja ahendatakse sellega inimeste elukeskkonda.
Minu ettepanek on muuta Pelgulinna ja Kalamaja asumite tänavad õuealaks. Mõte tundub ehk ootamatu. See viib autod uuesti hoovist välja, tagab mõistliku ja tasuta parkimiskorralduse ning teeb ümbruse sõbralikumaks. Õueala on mõeldud parkimiseks vaid kohalikele elanikele ja tasulist parkimist sellele laiendada ei saa. Aga just sellega on Kalamaja ja Pelgulinna inimesi hirmutatud.

Õuealasse ei kuuluks asumeid läbivad teed. Kuid ka seal kehtiks lubatust madalam piirkiirus. Tõsi, talvel tuleks asju korraldada nii, et tagatud oleks lumekoristus ja linnaosa teenindavad autod pääseksid sõitma. See eeldab, et lumekoristusperioodil pargivad autod ühele poole tänavat.

Stroomi mets tuleb võtta kaitse alla

Üks murekohti on Stroomi mets, mis on aastaringne puhkepaik poolele Tallinnale. Männimets vajab pidevat hoolt, kuid tema kraavid on umbes ja looduslik noorendik võssa kasvanud. Enne valimisi saadeti lõpuks sanitaarraie peale. Ent kas head asjad toimuvadki vaid valimiste eel?

Stroomi metsast peab saama selline tervise- ja vabaajakeskus, kus on mõnus olla nii perel kui ka tervisesportlasel. Selleks vajame pargivahti, kes hoiaks ümbrusel silma peal ning hoolitseks heakorra eest. Talviti on suusasõbrale oluline, et linnaosa buraan ja jäljemasin sõidaksid raja sisse nii metsa- kui ka rannaalale.

Metsa kaitse alla võtmine on oluline ka plaanitavate arenduste tõttu. Need on hipodroomi hoonestamine ühelt ja Põhjaväila läbimurre teiselt poolt. Kumbki ei tohi metsa kahjustada.

Halduskorraldus peab vastama elanike huvidele

Põhja-Tallinna halduskogu olgu kogukonna peegel. See eeldab tihedat koostööd asumiseltsidega. Ega halduskogude roll teistmoodi ei suurene kui läbi igapäevase koostöö.

Probleeme on veel. Kopli, Erika ja Ristiku tänava ristmik vajab foore. Noortele tuleb luua mõistlikke
vaba aja veetmise võimalusi. Liiga tihedad ja ühishuve riivavad arendusprojektid tuleb ümber vaadata. Lahendused tulevad siis, kui kogukond on ise aktiivne. Pelgulinna ja Telliskivi Selts on siin tänuväärset
tööd teinud, samuti annavad endast märku Professorite Küla ja Kopli Selts.

Olen ise mitmes algatuses kaasa löönud. 2009. aastal korraldasin Kalarannas esimesed suuremad prügikoristustalgud. 2010. aastal aitasin veebikampaaniaga vastu seista Kalamaja muutmisele tasuliseks
parkimisalaks. Linnavalitsusega peetud kirjavahetuse tulemusena muudeti Kolde puiestee ja Sõle tänava ristmik turvalisemaks.

Minu hing kuulub Põhja-Tallinnale.

Head inimesed, läheme valima! Valime tegusa halduskogu ja meie asumite huve esindava volikogu!

Artikkel on ilmunud lehes Vaba Tallinna Kodaniku Hääl (okt 2013)

okt 04

Kilekotiraha suur roll on tagatud praeguse seadusandlusega

Tarmo Lausingu jutt rahaviimisest Keskerakonnale ei üllata. Pole vaja olla eriti läbinägelik, et mõista: erakonnad ei ole ühiskonnas nii populaarsed, et tavainimesed neile heast peast suurtes summades raha annetaksid. Need on need samad erakonnad, kes ei tule toime liikmemaksu kogumisega, kuid saavad eraisikutelt kümnetesse tuhandetesse eurodesse ehk varemalt sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid kilekotisummasid.
Minu meelest on sellised annetused seotud kahe erineva skeemiga. Esimene on see, et erakonna abiga töökoha saanud ametnikud või poliitikud pannakse tänuvõlglastena regulaarseid annetusi tegema. See skeem tuli seoses Keskerakonna linnaametnike poolt tehtud regulaarsete annetustega ilmsiks käesoleva aasta alguses.
Teise skeemi juurde juhatab meid nüüd Lausing. Ehkki ta ei pruukinud selle olemust ja päritolu täpselt teada ning tegelikult ei maini ta siiani veel selliseid seoseid, mis võiks konkreetse juhtumi jälgedele viia. Siiski jääb üles küsimus – miks tuuakse raha kilekotiga ja miks püütakse see siis teiste inimeste poolt tehtud annetusena arvele võtta? Keskerakonna puhul võib muidugi ka kohe tekkida kahtlus, et ega see raha pole toodud Venemaalt, eesmärgiga Kremli sõsarpartei Eestis võimule upitada.
Ma arvan, et erakondade suurimad tänuvõlglased võivad olla ettevõtjad. Näiteks, kui nad saavad Tallinnas soodsa planeeringu või võidavad mõne hanke. Pole enam saladus see, et üks korruptsioonitundlik valdkond on Tallinnas planeerimine. Volikogu ja halduskogude roll on minimaalne, kokkulepped püütakse saavutada ikka otse linnavalitsusega, rahvaesindus ei sekku (volikogu) või tal puudub selleks piisav pädevus (halduskogu). Kuid korruptsioonitundlikke valdkondi on palju rohkem. Sellistel puhkudel on ettevõte valmis parteikassat täitma, kuid juriidiliste isikute annetused erakondadele on Eestis keelatud.
Kui omal ajal tõsteti hüppeliselt erakondade riigieelarvelist rahastamist, siis keelati samal ajal ära juriidiliste isikute annetused. See kõlas väga uhkelt, et ettevõtted ei tohi erakondadele raha anda. Kuid tulemuseks on veel rohkem jama. Mõned ettevõtjad julgevad eraisikutena enda nimel annetada, kuid võib mürki võtta, et palju raha käib endiselt läbi kilekottide ja variisikute. Meikar on seda praktikat vahest pisut ehmatanud ja Lausing nüüd samuti, aga seadusandja pole siin ette võtnud õieti midagi.
Tuleks mõelda pikemalt ette. Olen siiani veendunud, et riigieelarvelisi vahendeid erakondadele tuleb kärpida vähemalt poole võrra. Nüüd on see küsimus, kuidas „auke” kompenseerida. Juba täna, paar nädalat enne kohalike omavalituste valimiskampaania lõppu, saame öelda, et erakondade valimiskampaaniad on ebamõistlikult kallid. Samas olgem realistid, üksnes riigieelarveliste vahenditega neid kalleid kampaaniaid ju ei kaeta.
Meil on kindlasti vaja ühiskonnas laiemat arutelu, kas taastada juriidiliste isikute annetuste võimalus erakondadele. Riigieelarvest vahendite vähendamine, kuid samas juriidiliste isikute mitte lubamine avalikult erakondi toetada, on aga ilmselt veel enam suurendamas kilekotiraha rolli.
Artikkel on ilmunud 4.10.2013 veebiväljaandes Eesti Elu (Delfi)

Vanemad postitused «